Kodila Mõisa Ajalugu

Kodila küla Raplamaal on üks paljudest, mille ajalugu ulatub tagasi kaugesse muinasaega.

Mõisa kohta on esimene kirjalik teade aastast 1436, mil ta kuulus Saksa Ordu komtuurile Tallinnas. Keskaega jääva mõisa käekäik on üsna ähmane ja lünklik, materjale selle kohta napib.
Teada on aga, et alates 1517 aastast seadis ennast järgnevaks 182 aastaks sisse kuulus Nourathide(Nieroth) suguvõsa. Pika omanikuksolemise aja sisse jäi ka mitemeid aastaid maad ja rahvast laastanud sõjad (Liivi sõda ja Poola-Rootsi sõda).

Järgnevalt on mõisaomanikeks Wrangelite suguvõsa (1699-1772), kuid rahvamällu on talletunud hoopiski 1772 mõisa ostnud Wilhelm v. Pohlmann. Aastal 1771 oli Pohlmann Tsarskoje Selo lossikompleksi valitseja ja seega heades suhetes tsaaripere endaga. See fakt võis anda alust pärimusele Kodilast kui Vene tsaariperekonna jahimõisast. 1786 aastal sai Pohlmannist aga Läänemaal asuva Koluvere lossi komandant. Sel samal ajal, mil härra Koluveres elas, saabus sinna “varjule oma abikaasa eest” ka Würtenbergi hertsoginna Auguste. Ei saa iial teada, mis tõeliselt juhtus Pohlmanni ja selle daam vahel, oli seal pelgalt tutvus või isegi armusuhe, mida mõned jutud väidavad, kuid fakt on see, et naise ootamatu ja salapärane surm 1788 aastal seostati ka Pohlmanni nimega.

Müstika ja ähmasus juhtunu kohta tekitas juba eluajal mehele palju pahandust ja äratas ellu mitmeid legende, mis läbi sajandite veel tänapäevalgi säilinud on. Hoolimata sekeldustest oli Pohlmanni valitsusaeg Kodilas mõisa seisukohalt väga oluline. Peale sõdu hakkas maa jõudsasti kosuma, majandus arenema ja tulud suurenema. See tõi kaasa aadli eluviiside luksuslikumaks muutumise ja mõisa peahoonete ümberehitamise Lääne- Euroopa losside eeskujul. 18.saj lõpust on pärit praeguseni säilinud barokne paekivist peahoone .Ka kõik kõrvalhooned olid sellel ajal kivist.
Peahoonega sümmeetriline ansambel andis kogu mõisasüdamele eriti piduliku ilme. Mõisa edukusest kõneleb ka fakt, et 1782 aastal oli Kodila mõisas tööl 26 mees- ja 28 naisteenijat. Need arvud tegid Kodilast ühe suurima teenijaskonnaga mõisa kogu Eestimaal.

Suured nõudmised vajasid ka hiiglaslikke väljaminekuid ja nagu mitmete teistegi ümberkaudsete mõisatega juhtus, panditi ka Kodila võlgade katteks.
Sellest ajast alates käis mõis käest kätte, teiste kuulsate aadlisuguvõsade seast kuulus lühikest aega nii Tiesenhausenitele kui kuulsale Hagudi mõisasit pärit admiral Adam Johann von Krusesternile. Ebastabiilsus viis mõisa allamäge ja 19.sajandi keskpaikaks oli kogu kunagine hiilgus kadunud.

1876 nimetati rüütlimõis ümber poolmõisaks.
10 september 1898 sai valduse viimaseks omanikuks Mihkl Zimmermann, Virumaalt Auverest pärit puusepp. Kuna poolmõisasid maareformi käigus ei likvideeritud , jäi Kodila Zimmermannidele kuni 1941 aastani. Sama aasta kevadel saadeti Siberisse viimane mõisnik Gustav Wilhelm Zimmermann. Peale seda on mõisas olnud riigimajand, mil ehitati osaliselt ümber ka barokne peahoone. Suur saal hoone keskel ehitati eluruumideks. Hiljem kasutati hoonet veel Kodila sohvoosi ja sotsialistliku põllumajandusühistukeskuse (kolhoos) kontorina.

Kunagi tagafassaadil asunud puitpalkon on hävinud, sellest on säilinud ümberehitatud kujul vaid kõrge kivisokkel, mille all asub ruum. Huvipakkuvad on ka maja külgedel asuvad kaks paviljoni, mida kunagi kasutati soldatite vahiputkadena. Zimmermanni ajal elas aga aiapoolses paviljonis tallimees ja maanteepoolses karjamees.